Piletid saadaval Piletilevi ja Piletimaailma müügikohtades:

armastus-ei-hüüa-tulles

Eesti Naine: Elu pipar ja vihmavesi

13.07.2009
Helina Piip

Linnateatri näitlejal Epp Eespäeval (47) on tulnud mängida palju traagilise saatusega, elust vintsutatud naisi. “Kurbus on elu loomulik osa, ka seda peab oskama väljendada,” ütleb naine, kes tunnebki enda sõnul rohkem just olemise seda poolt.

Silmapiiri lähedale, väljamäe vasakusse nurka ilmub vimmas naisekogu. Ta läheneb aegamisi, raskelt kahele kepile toetudes. Tuleb ja tuleb. Hetke ängistav ilu. Õhtu kuldne kuma, lõokesed rohus ja magus heinalõhn vaid võimendavad vana naise üksindust.
Juunis mängis Linnateater Tammsaare mail taas “Wargamäe Wabariiki” (“Tõe ja õiguse” III osa ainetel), mille teemad kõlasid sel suvel ehmatavalt ajakohaselt. Tahaks väga loota, et meie masendusajad siin ja praegu siiski nii revolutsioonilisi tuure üles ei võta… Eelmisel kevadel aga, “esimeses proovis laius Vargamäel vaid võilillevälu ja näitetrupil olid käes tekstiraamatud,” imetleb Epp Eespäev tühja ruumi lugudega täitmise imet ja lavastaja Elmo Nüganeni annet. Aga tema mängitud vana Mari – mida ta seal endamisi mõtleb, kui üksi üle välja tuleb, küsin näitlejannalt järgmisel päeval.
“Mina mõtlen, et sedasama põldu on puudutanud tõesti ka Tammsaare tegelaste jalad, harinud nende käed. Ja et nii, nagu mina komberdan, on komberdanud seal väga paljud inimesed enne mind.” Eelmisel õhtul, kui päike loojus ning sündmuste kulg Mari teispoolsusesse viis, kuulis Epp sookure häält.

Saatuse Naeratus
Epu aias on tunne, et igavik ongi siinsamas. Meenuvad Emily Dickinsoni värsiread: ei oota igavik meid ees, me ümber igavik. Võib-olla on ses oma osa kiviskulptuuridel, mis tuttavad kunagisest suvelavastusest “Öö hommik”, ja vanadel õunapuudel, mille laiad võrad heidavad murule kerget hämarust.
“Need puud kannavad nii hästi, et igal aastal teeme mahla, alla 100 liitri ei tule kunagi, tavaliselt ikka 200,” on Epp uhke.
Ta pakub klaasist õlut ja tassist pätikohvi ning me istume rootsipunase aialaua taga. “Tulime siia elama kohe pärast lavakooli lõpetamist,” meenutab näitleja siinset ajaarvamist. Maja, mida ta nimetab Saatuse Naeratuseks, vajaks ehk nüüdki kõpitsemist, aga ega sellega kiiret ka ei ole. “Välja tuleb vahetada see, mida enam restaureerida ei saa. Mida annab kohendada, seda tuleb parandada, mitte uuega asendada…” on Epp veendunud. Silmitsen mõtlikult punast renni, mis ühendab vihmaveetoru tillukese tiigiga. Veesilm on Epu enda musklitöö. “Olen selle üle nii uhke! Naabritel oli selline ja linnud käisid sealt joomas. Kaevasin augu, vooderdasin kilega ja katsin kividega. Kuna vesi on kallis, sättisin renni nii, et vihma ajal jookseb vesi sirinal tiiki.” Nüüd saab ka pere koeravolask Fränk siin oma janu kustutada.
Mööda maja lõunakülge ronivad viinamarjaväädid (“väga hästi annavad saaki!”) ja roniroos (“oli vist “Sympathie””) ning kasvuspurdiks valmistuvad suvikõrvitsad. Veel vana perenaise ajast jäänud lilleklumbil on reas pojenginupud kui trummipulgad, õitsevad kurerehad ja meelespead, ning Epp kiidab ennast ise külvavaid saialilli ja moone. “Terve suvi õitsevad!”
Tema ise külvas herneid, ube, tilli, salatit ja rukolat, mis maitseb väga tütar Gertrudile (18). Tomatid on aga Epu lemmikud – “Mu isa käis ka pipratoosiga kasvuhoones!”.

Tomatimäng
Lapsepõlves tomatite valmimise aegu oli Epul oma mäng. “See oli pärastlõunasel ajal. Praadisin muna, lõikusin tomateid-kurke, küpsetasin ja katsin endale nii rikkaliku laua nagu filmides. Seal oli kõikvõimalikke anumaid, vaagnaid, pokaale, eri värvi segatud mahlu. Panin endale ema briljandid külge ja tema pulmakleidi selga. Ja siis ma sõin seal üksi, noa ja kahvliga.” Epu selg läheb sirgeks ja ta hoiab kujutletavaid söögiriistu peenelt käes. “Huvitav, et m i t t e k u n a g i ei sattunud keegi mulle peale, kuigi see kõik võttis ju nii kaua aega – nagu oleksin mõnes üksikus kohas olnud. See ei olnud tavaline.”
Kuna Epp kasvas üles Siimustis, pärinesid nende kodunõud muidugi kohalikust keraamikavabrikust. “Võisime käia seal valimas väikeste mõradega praaki – kruuse ja kanne. Mäletan, et kord talvel läksime koos pinginaabriga ja ladusime kastid nõusid täis. Selle peale aga ei tulnud, et kastid tuleb ka ära vedada. Lohistasime neid nagu sõjafilmis granaadikaste mööda lund. Pool maad vedasime, rohkem ei jaksanud,” on Epul seegi seik meeles kui filmikaader. Kuid peale pinginaaber Liivi pole tal Siimustisse enam kedagi jäänud – ema ja isa on maetud sealsele kalmistule. Kaks aastat vanem õde Ester elab Soomes ja niisamuti noorem vend Ain.

Piibeleheneitsi ja “Helepunane lilleke”
Oma esimest lavakogemust Piibeleheneitsina peab Epp kurvaks. Siimusti kultuurimajas harjutati näitemängu küll kõvasti, ent kui Põltsamaale esinema sõideti, istus saalis esimeses reas vaid mõni üksik vaataja. “Olin 12, kui sõbranna kutsus mind Vanemuisesse, kus mängiti “Helepunast lillekest”. Ma ei saanud öö otsa magada – ma lähen teatrisse! Ja kui ma etenduse ära nägin, oli see nii mõjuvõimas! See erutus tuleb praegugi meelde.” Pärast Jõgeva gümnaasiumi läks Epp aga õppima hoopiski müüjaks. “Sattusin nägema pilte ETKVLi kooli ühiselamust, mis oli just olümpiaks ehitatud.” Esimest korda elus tundis ta end õppides oivikuna. “Hiljem töötasin kaks aastat Jõgeva toiduainekaupluses Tervis. Tööpäev kestis hommikul seitsmest õhtul seitsmeni ja järgmine päev magasin väsimust välja. Mõtlesin, et kas elu ongi selline. Kui keegi oleks mu tol ajal ära kosinud, võib-olla oleksin rutiiniga kohanenud…”
Siis aga sõitis Epp Tartusse, et ehk on Vanemuises töölisi vaja. Temast sai teatri piletöör. “Mõtlesin, et äkki saan lava tagant vahel lavalegi! Aga ei. Mäletan, et viisin piletöörina Evald Hermakülale põlvede värisedes lilli.” Samal ajal algasid lavakoolis 13. kursuse sisseastumiskatsed. “Tutvusin Piret Kaldaga, kes sõitis nendeks samuti Tartust Tallinna. Saime mõlemad sisse.”
Epu endised töökaaslased kauplusest Tervis ei suutnud seda kuidagi uskuda.

Kurbus ja elujõud
“Lavakooli ajal ma unistasin, et kool teeks mind teiseks inimeseks, murraks mu lahti. Ega ma ei tahtnud laval etüüde teha – ma ei osanud ja kartsin…” ning lisab vaikselt: “Siiamaani kardan. Aga nüüd saan endale ülesandeid andes hirmust üle.”
Epp on olnud Linnateatri näitleja 21 aastat. Ta on mänginud nii palju raske saatusega naisi – haigeid, hullunuid, surijaid, surijate hooldajaid… Kuidas see kõik näitleja enda vaimsele tervisele mõjub? “See ei mõju mulle sugugi halvasti ega masendavalt,” raputab ta ruttu pead. “Vastupidi, kurbus on elu nii loomulik osa. Ka seda peab oskama väljendada. Arvan, et tunnen seda valdkonda ja sellist inimest paremini kui jõuliselt positiivset.”
Ta on tundnud, kuidas pärast hästi tehtud etendust, olgu see või nii raskemeelne nagu “Naeruta paik” Hobuveskis, “lööb olemise klaarimaks ja kergemaks. Kui sa kurbust või leina kuhugi lükkad ja selle eest põgened, tuleb see sulle ikka järele. End sellest läbi vedades tunnetad aga oma tõelist jõudu ja saad asjaga hakkama.” Kas maailm on siis naeruta paik? “Jah, on küll, aga selle kõige juures on ka ilu ja positiivset. Elamine kui selline… Et see kõik siiski läbi teha… Saad aru, et need asjad, mis on kõige ilusamad ja kõige väärtuslikumad, ei maksa midagi: lähed mereranda, vaatad korraks lainete peale, ja selleks korraks ongi jälle hästi. Eri aegadel hoiad end püsti eri asjade toel. Mõnel etapil on selleks lapsed, heal juhul täisväärtuslik pere. Mõnel muul ajal on sul aga täiesti erakordselt vedanud, kui sul on töökoht ja elukutse.”
Tal on alati väga kahju, kui mõni väärt, küll juba aastaid mängitud lavastus mängukavast maha võetakse. “Mul ei ole kunagi tunnet, et oh kui hea, et läbi sai. Tundub, et need tükid annavad nii palju ka publikule! Tulevad ju jälle uued põlvkonnad ja kui nad mõnda asja ei näe, siis jääbki nägemata.”

Õdused hetked
Epp räägib vaikselt ja mõtlikult. Kuskil kaugel undab saag, vares lendab kraaksudes õige madalalt ja mustakuueline lind, kes õunapuuokste vahele pessa kaob, on vist musträstas.
Kas Epp jaksab üürikesest Eestimaa suvest koguda energiat ka sügiseks ja talveks? “Jaksan ikka,” arvab ta. “Kuna elu on nii läinud, et mul endal suvekohta pole, kuigi oma maakodust unistan väga, siis meeldib mulle, kui suvel vähegi tööd pakutakse.” Ja ta loetleb kauneid Eestimaa paiku, mis on tänu suvelavastustele sinasõbraks saanud: Vargamäe, Käsmu, Palmse. “Mind üllatas Narva ilu – kogu see linn, Aleksandri kirik ja Pimeaed, maagiline koht. Kui Narva oleks Tallinnale lähemal, asuksin sinna elama!” Augustis hakkab ta sõitma aga Ohtu mõisa vahet, sest osaleb Roman Baskini lavastuses “Aiapidu”. Loo autor on Alan Ayckbourn, kelle menukat “Täiskuud” mängiti läinud aastal. Seekord on Epp kibestunud teenijanna Izzie Truce, kes sebib nagu muugi näiteseltskond mõisa ja aia vahet ning publik saab näha ühest ja samast aiapeost kaht paralleelset lugu, sõltuvalt sellest, kas piletid on ostetud majja või aeda.
Epu enda meelest on hea aiapidu õdune (just nii ta ütleb), kui koos on lähedased, head inimesed ja “ei peagi olema nii väga naljakas ja mürgel. Ega ma väga ei kipu võõrustama, aga kui on põhjust, siis ikka. Jaanipäeval tuleb õde Soomest külla, vahel grillime laste ja naabrinaisega.”
Tütar Gertrud ja poeg Artur (20) elasid pool aastat Austraalias. Nii pikalt lasteta – see oli ema jaoks uus kogemus. “Emotsionaalselt oli ikka raske. Sest tähtsamat asja kui lastega koos oldud aeg ju ei olegi, see on olnud mu elu kõige ilusam ja õnnelikum aeg! Väga hea, kui sind veel ka hiljem tarvis läheb ja kokku saadakse, aga elu on siis juba teistsugune.” Ja ta meenutab lastele õhtuti “Muumitrolli” ettelugemist, ühiseid rattasõite… “Või kui nad koolist tulid… Tõstad neile süüa ja vaatad, nagu emad ikka oma lapsi vaatavad… Mispeale lapsed küsivad: mida sa vaatad?” Koolidega seoses tunneb aga Epp, et temagi jaoks on saabunud ärev ja ebamäärane aeg: “Minu kõige suurem soov ja unistus üldse on see, et lapsed läheksid õppima ja hakkaksid kaela kandma! Nad said nüüd küll maailma näha, kuid samas on just praegu magus aeg, mil nad on õpivõimelised. Sel ajal kapsaid raiuda, kui teised elukutset omandavad, on minu jaoks ajaraiskamine,” sugeneb Epu häälde eriline kindlameelsus.
Võib-olla ootavad aga Gertrud ja Artur hoopis järgmist aastat, kui lavakoolis on järjekordne vastuvõtt? Epp raputab pead: “Neis ei ole seda hullust. Midagi näitlejalikku peaks ju olema. Minu isas oli teatraalsust ja hullust – ta võis hakata näiteks ema kiusama, hullama ja lollitama. Sellised hood on vahel minul ka.”

Olulised rollid:
Marmeladova – F. Dostojevski / E. Nüganeni “Kuritöö ja karistus”, 1999
Ranevskaja – A. Tšehhovi “Kirsiaed” (Vanalinnastuudio), 2001
Anna Sergejevna Odintsova – I. Turgenevi “Isad ja pojad”, 2002
Ursula Loyer – N. Wrighti “Vincent”, 2004
Joséphine – J.-L. Lagarce’i “Meie, kangelased”, 2009

Leela Põder, Epu naaber:
Juhuse tahtel said meist naabrid, aja möödudes ja usaldust proovile pannes julgen öelda, et sõbrad. Epp on aus – arvamuse avaldamises ja suhtumise näitamises. Tema tunnetes on ürgset jõudu: kui armub – siis kõvasti, kui põlgab – siis täiega. Varasematel aegadel, kui kuulsin väljas hingelõhestavat karjatust, teadsin, et ei ole juhtunud kohutavat õnnetust, vaid näiteks on mõni auto jõudnud tänaval Epu lastele tema arvates ohtlikku lähedusse. Lapsed ongi Epule kõige tähtsamad inimesed siin ilmas.
Samasuguse impulsiivsusega toimetab ta aias ning võib umbrohu kitkumise ja muru niitmise käigus paigutada ümber mõned taimed, mida hiljem kahetseb. Temas on praktilist maatarkust, millest minulgi on kasu olnud. Periooditi kõnnime temaga kümneid kilomeetreid päevas, saatjaks Epu suur ja väga mõistlik koer. Mõnikord vaikides, mõnikord analüüsides ennast, juhtumisi, situatsioone ja maailmakorda selle igas aspektis. Arvamusi meil jagub. Kuigi tuleb nentida, et järjest rohkem tunnistame: me ei tea.

Gertrud Talvik, Epu tütar:
Ega mind enam väga voolida ei anna. Mina jooksen seal, kus ma jooksen, ja ema püüab vahel hõigata. Kooli ja hariduse suhtes on tal aga küll hästi kindlad väärtushinnangud ja seda ta raiub mulle pidevalt, et ainult haridus on oluline! Eks ma ka kuulan teda ses osas.
Emalt olen õppinud ausust enda vastu. Ta ei häbene ennast absoluutselt ega tunne millegi pärast piinlikkust. Ta on see, kes ta on, seda pean mina veel õppima.
Näitlejana on ema samasugune nagu päris elus – kõik ta häälenüansid ja näoilmed, nii ema! Teda laval vaadates tulevad mul külmavärinad.

Comments are closed.