Piletid saadaval Piletilevi ja Piletimaailma müügikohtades:

armastus-ei-hüüa-tulles

Koit: Augustikuu teemaja»: kvaliteethuumor ja mõtlemisaine ühest tükist

23.07.2009
Rivo Veski

Teisipäeval, 21. juulil esietendus Eesti Maanteemuuseumi sisehoovis Roman Baskini suvekomöödia «Augustikuu teemaja».

Kauni maastikuga ümbritsetud Postitee-äärne maanteemuuseum vanade punastest telliskividest hoonete ja suurepärase akustikaga vana Varbuse hobupostijaama sisehoovis on justkui parim paik vabaõhulavastuseks. Projektiteater MTÜ Kell Kümme tõi vaatajate ette Teise maailmasõja lõpuaastate ajastusse kirjutatud loo «Augustikuu teemaja».

Loo kulg ameerika ohvitseri saatmisest Jaapani mägikülla demokraatia ja lääneliku ideoloogia õpetamiseks kuni püüdluse nurjumiseni ja ohvitseri enda pöördumiseni kohalike õpilaseks pakub nalja ja irooniat ning seda suure algustähega.

Kui demokraatia on tänapäeva läänelikus ühsikonnas püsiväärtus ning idas püüdlus selle poole, siis antud lavastuses on autor John Patrick suutnud naeruvääristada demokraatia kitsaskohti. Pole vahet, kas tegemist on demokraatia, kommunismi või kristluse juurutamisega – kui pole pinnast, siis ei hakka miski neist ka idanema. Tugev kultuur on aluseks omanäolisuse püsimisel.

Jaapani külla üritati viia läänelikku demokraatiat, mille vajadusest ja sisust ei saanud ükski külaelanik aru. Paralleel siinkohal meie ajaloost seisab umbes samal kohal ajateljel, kui riik okupeeriti ning uus kord jõuga sisse toodi.

Nagu jaapanlased, kes käsu peale miskit endale kuuluvat lammutama ei kukkunud, vaid peitsid, vassisid, varastasid ning valetasid, oleme ka meie, eestlased, samal kombel püsima jäänud. Rehepaplus polegi nii eestlaslik kuid antud etendus andis sellele uue tähenduse.

Pole ka ime, et käiakse välja teooriaid jaapanlaste ja soome-ugrilaste etnilisest ja keelelisest sugulusest. See pealtnäha kauge kultuur on suudetud tuua lavastaja meisterlikkusega meile väga lähedale ning siit on, mida kõrva taha panna ja mille üle järele mõelda. Olgugi, et suurem osa n-ö rekvisiitnäitlejatena kasutatud külaelanikest olid rahvateatri näitlejad, ei tekkinud korrakski kontrasti professionaalsete ja amatööride vahel. Võib-olla näitab see proffide tugevust ja suutlikkust end siduda harrastusnäitlejatega.

Peaosatäitja Marko Matvere, keda olen eelnevalt mitmeid rolle mängimas näinud nii filmides, muusikalides kui draamalavastustes, suutis pakkuda järjekordse elamuse. See näitab, et tegemist on pühendunud ja hingelt väga võimeka näitlejaga, kes suudab igas olukorras kohaneda, sisse elada ning mõjuda seeläbi siiralt ja usutavalt.

Lavastaja Roman Baskin on ise etenduse kohta öelnud, et komöödiat ilma komismi ehk huumori tunnetuseta ei teki. Vaataja, kes soovib näha tõelist kvaliteetkomöödiat nende tohutute labaste suvekommertside kõrval, mingu maanteemuuseumi. Sest nagu lavastaja lubas, on kriisiajal nalja pealt kokkuhoid keelatud.

Comments are closed.