Piletid saadaval Piletilevi ja Piletimaailma müügikohtades:

armastus-ei-hüüa-tulles

Oma Maitse: Härra Romani lõhnataju

20.07.2009
Moonika Siimets

Kas olete kohanud lavastajat, kes suudab oma loomingu lõhnade ja maitsete keelde tõlkida? Lavastaja ja näitleja Roman Baskini jaoks on see iseenesestmõistetav. Lisaks on Roman hiiglama suur kalasõber.

Taevas on tinahall ja vihma kallab kui oavarrest, aga naudingute ateljeesse Köök intervjuule saabuv Roman särab kui lõunamaa päike. Ongi teine äsja tulnud kuupikkuselt teatriturneelt Austraaliast ja õhkab: “Oi, millised kalaturud Sidneys olid! Ma käisin seal nagu mõni teine muuseumis!”
Roman on nimelt kirglik kalasõber ja kalamees ka: “Austraaliast leidsin uue lemmikkala nimega paramundi. Kui keegi teist peaks Austraaliasse sattuma, proovige järele. Iga austraallane teab seda. Pööraselt hea kala!”
Näpu otsas kilekotis kõlgub Romanil vallatult uhhaa tarbeks kaasa võetud priske kohakala, mis pärit lavastaja isiklikest varudest, sest poes ju jälle ei müüdud.
Oma esimese kalasupi tegi ta aga kolmekümneaasta eest ja toonane supitegu oli täna hoogu koguvast pisut erinev: “Püüdsin haugi, panin potti, keetsin läbi ja vee viskasin ära. Siis panin uue vee, keetsin jälle sama kala läbi ja viskasin vee ära. Mõtlesin, et vett vahetatakse ja kala jäetakse alles. Täitsa absurd! Pärast imestasin, et miks leem on lurr. Piinlik lugu! Tuleb tunnistada, et sellest ajast on mu uhhaateos väike areng toimunud.” Roman pistab terve koha keevasse potti ja asub juurikaid hakkima.

Toidumaailmas uustulnuk

Tegelikult pole Roman sugugi alati toidule tähelepanu pööranud ja selle väärtustamine ja mõtestamine on temale suhteliselt hiline avastus: “Vanasti toppisin valimatult sisse liha ja muud kraami, nii palju kui mahtus. Piip oli mul ka suus nagu lutt, ei kujutanud elu ilma ettegi. Lõpuks ütles süda üles … Eks ta ole, et enne kui kellad ei löö, midagi ju ette ei võta.”
(Parajasti sõidab akna tagant mööda veoauto kirjaga Cleanaway) “No näed, mulle ka tehti südame veresoonte cleanway ja pidin valima, kas muudan harjumusi või ongi kõik.”
Kaheksa aasta taguste ajalehefotodega võrreldes paistab Roman kakskümmend aastat noorem, mitu kilo kergem ja palju rõõmsam, pealekauba on ta arendanud ka oma kulinaarseid oskusi.

Mida sa nüüd siis sööd?
“Hommikuks teen endale putru, lõuna ajal praen liha- või kalatüki, kuhu juurde käib suur ports rohelist salatit. Lihakraami ostan sõpradest kala- ja lihakaupmeestelt, sest mulle on esmatähtis kvaliteet. Ja tennist käin mängimas kaks korda nädalas koos Joel Sangaga. Soolast olen loobunud nagu suitsustki. Alguses tundus muidugi lausa absurdne see proportsioon rohelise kasuks, sest olin harjunud kõhu kartulist tihkelt täis sööma. Aga teate, tegelikult nii, nagu mulle meeldib hõrk kunst, meeldib mulle ka hõrk toit. Minu jaoks tähendab see, et on hingamiseks õhku ka, mitte pole materjali tihkelt täis laotud.”
Jutustamise ajal Romanil käed kogu aeg käivad porgandeid hakkides. Sellist koordinatsiooni ma polegi varem näinud. Roman ohkab: “Uskumatu, kuidas inimene suudab end ise nihu keerata. Ma ei jaksanud enam trepistki ülesse minna ja lõhnu ei tundnud: rohulõhna, saunalõhna, toidulõhna,” meenutab lavastaja, kelle töös on erk mõte ja hea vorm ülitähtsad, rääkimata haistmismeelest, mis ühel näitlejal on oluline instrument, töötades emotsionaalse mäluga. Peale selle on Romanil lõhnadega eriti eriline side.

Lavastustel oma hõng

“Kõik kuus meelt on teatritöös üliolulised, sest näitlejas toimuv reflekteerub saali publikule. Mida tunneb näitleja, seda tunneb inimene saalis. Kui näitleja ei tunne, ei tunne ka publik. Toiduga on sama asi. Mõni toit on nii eriline, et jääd mõtlema, kuidas see on kokku pandud. Õnneks on see põnevus kihvt, kui selle suudaks ära seletada, oleks igav. Ja minu meelest on ka toiduga nii nagu mõne raamatu või filmiga, et nagu seda maitsed, siis ilmub kohe autor taha,” mõtiskleb lavastaja.
Roman Baskini lavastustel on tugev atmosfäär, eriti suvelavastustel, mis talle lausa filmi tegemise aseaine, ning seepärast on sealne looduslik atmosfäär tähtis. Aga Romaniga on veel selline lugu, et sageli lööb talle juba käsikirjaga töötades ninna valmiva tüki lõhn.
“Ega seda alati täiesti lahti seletada saa. No kuidas sa kirjeldad vana kapteniküla lõhna, mida tundsin “Südamete murdmise maja” Käsmu meremuuseumis tehes? Ja see lõhn oligi seal olemas,” kinnitab Roman. Sel suvel on tal valmimas komöödia “Aiapidu” Ohtu mõisas. “Kuna on suvekomöödia inglise aristokraatidest, siis on kohal augustikuu tiirane lõhn. Paks tiirasus on põhilõhn,” Roman nuusib sõnu otsides ninaga õhku nagu mõni tunnustatud veiniekspert.
Ja kui tavaliselt on eestimaiste suveürituste söögipoole põhitegijad ikka kokakoola, õlu ja friikartulid, siis Baskini lavastused on erandlikud: “Mul on puhvet ülioluline olnud esimesest suvelavastusest alates. Kui tegin Palmses “Kirsiaeda”, pidid olema pliinid. Kui on nõgesepõõsalugu, olgu kiluleib ja hapukapsasupp, Käsmus oli ainult kala ja nüüd tuleb augustis Lõuna-Eestis Jaapani teemaja lugu ja seal peab olema Jaapani toit. Sellistes kohtades ei ole mõtet õllega peale lennata. Feeling on ka vaheajal tähtis,” meeliskleb lavastaja.

Mis lõhnad olid su lapsepõlves?
“Kasvasin ülesse Kassisabas Tallinnas. Seal sai lõputult vanarauda kogutud ja tulebki meelde tolmu, vana Moskvitši ja ka vanade, kuid heade puulobudike lõhn. Ja ega see pole ainult kahe või kolme komponendi lõhn, seal on ikka palju enamat. Minu meelest heal teatril peab olema ka palju lõhnu sees, just nii nagu ühel põneval maitsel.”

Aga millised söögid tollest ajast meenuvad?
“Kodus sõime lõputult palju putru ja olengi nende peal üles kasvanud: tatar, manna, hirss, kruup. Suvel tegi vanaema moose ja kõik tikri- ja vaarika-, mustasõstrasegud, need on mu lemmikmoosid. Mingisugust delikatessi ma lapsepõlvest ei mäletagi. Pean silmas sellist asja, mis esimest korda Soome laeva peale sattudes pani inimesi toidu peale segaseks jooksma … Eks mind ema (Ita Ever – toim.) poolt vanaisa-vanaema põhiliselt kasvatasid. Vanemad olid tööl kogu aeg, isa üldse tõmbas suht ruttu vehkat. Isa vanemadki olid ema omadega võrreldes hoopis teisest puust. Nad olid Pariisis tulnud 1930-ndail peotantsumeistriteks. Ja olid … (Ootamatult hakkab Roman õhus kiiresti kätega vehkima nagu hüppelt laskuv baleriin ja plaksutab ripsmeid.) … noh, ei nemad köögis küll midagi teinud. ( Roman mugistab naerda.)
Ema mul tänini meenutab, kuidas isaisa tuli mind suvel teatri puhkekodusse vaatama. Ta oli selline dändi, kes 75-aastaselt oli nii heas vormis, et kui Pärnu rannas naiste paradiisist palja ülakehaga mööda jooksis, siis daamid pöörasid pead.
Igal juhul kui isaisa saabus, võttis ema, kelle kohta jälle räägiti, et ta ei oska munagi praadida, ennast kokku. Tegi suppi, tegi praadi. Vanaisa sõi supi ära, sõi prae ära ja küsis: “Aga kus siis kolmas käik on?” Oma juudi härrasmehest vanaisale mõeldes Roman muheleb ja teatab, et ega see pole veel kõik: “Kuskil kuuendas klassis hakkasin ma pätiks minema. Siis oli ju nii, et kui suitsetasid, olidki pätt. Ja pätid pandi internaati. Mind saadeti Rakverre neljaks aastaks … Aga ajaliselt langeb see kokku hetkega, mil mu Casanovast vanaisa minu klassijuhataja maha jättis. Seega usun, et selle asumiselesaatmise tegelik süüdlane oli hoopis vanaisa … Ja toidust rääkides algas mu elus siis leivasupi- ja räim-tomatis-aeg. Leivasuppi ei kannata ma tänini.”

***

Kui palun Romanil nimetada lemmiksöögikoht Tallinnas, jääb ta pikalt mõttesse: “Olen ise ka selle üle mõelnud ja käinud siin ja seal, aga paika, kuhu tahan tagasi minna, pole ma Tallinnas kahjuks leidnud. Tegelikult saab harva head toitu, rääkimata heast atmosfäärist.”
Oma unistuste koha leidis ta hoopis USA-s Chicagos, kus lisaks oivalisele toidule oli kohal ka mustade bänd, mis mängis imelist bluusi: “Valitses joviaalsus, omamoodi hullus. Nagu on olemas Vene borš või Ungari guljašš, on Chicago bluus. Sealt ei tahtnudki enam ära tulla ja igatsen paika tänini. Tegelikult on ka Sidney koht, kus on lihtsalt hea olla. Ei saa salata, et seal on ka palju kalu. Käisime isegi kaheksajalga püüdmas. Panid aga kreveti otsa ja kaheksajalg tuligi, aga niimoodi tuimalt, ei mingit mängu ega midagi. Puhastamine oli fantastiline … Kujutate ette, see luu, mis sealt seest tuleb, on nagu vana hanesulg. Pärast pannakse kaheksajala rõngad kuumale pannile ja siis neid söödki.

Maitsesid head?
Väga. Väga head! (Pikk paus.) Väga head! (Tundub, et Roman tunneb sel hetkel kaheksajala maitset ja mul ajakirjanikuna hakkab suu vett jooksma.)
Tegelikult ega ma ikka iga tigu ka suhu ei aja ja roomajaid ma ei prooviks. Konnagi pole söönud. Aga mereelukad on mu nõrkus.

Aga kas seda mäletad, kui esimest korda välismaale said?
Muidugi. Ma olin siis 35. Saksamaal Obersdorfis olid maailmameistrivõistlused talialadel ja mind kutsuti sinna N. Liidu suusakoondist lõbustama ametliku kutsega Moskvast. Täiesti müstiline lugu! Ma kahtlustan, et see kutse oli mõeldud mu isale Eino Baskinile, aga venelased väitsid kategooriliselt, et tahavad just mind. Ega ma löönud risti ette ja läksin ka. Õnneks oli Moskvast kutsutud ka kuulus näitleja Zvanetski, nii et põhiliselt lõbustas tema neid. Mina käisin sel ajal veel võistleva Levandiga ringi.
Mäletan, kuidas käed-jalad värisesid. Ja poed halvasid mu. Meeles on ka Saksa praad. Vaat selline! (Roman laiutab käsi nagu oma elu saagi püüdnud kalamees.) Nende üks praad tähendas vaagnatäit liha. Meie praad kodus oli kümme sinist kartult. Muidugi raha mul polnud, sülg põhiliselt jooksis … Oli tunne, et tõsine maakas on sattunud linna. Just seesama tunne mis väiksena Kassisabas, kui 1960. aastal esimesed soomlased Tallinna hotelli tulid ja kõik ümbruskonna lapsed, käsi ees, nätsu küsisid: “Purukummi, purukummi!” Minul oli see tunne kuni 1990-ndate keskpaigani. Eks täiskasvanu on natuke rafineeritum, aga ikka oli ablas soov kõige järele. Ma arvan, et see tunne oli ka viimase ajani kestnud eestlaste tarbimishulluse põhjus. Pika kultuuriga riikides on need vajadused juba rahuldatud.
Raskel ajal välismaal olen ma ikka ka hamburgerit söönud. Norras, kus kõik on hirmus kallis, seisin poe akna taga ja vaatasin vitriiniaknast sisse, ise samal ajal burgerit mugides. Tegelikult ma arvan, et kartulikrõpsud ja kõik see rämpstoit on kultuuritus. Nagu umbrohi või võõrliik, mis sisse imbudes teeb jubeda töö ja temast ei saa enam lahti. Minu meelest ka meie, eestlased, olime väga lähedal kartulikrõpsuliimile minekule nagu vanad indiaanlased, kes klaaspärlite eest end maha müüsid. Nüüd õnneks hakkab see asi tagasi tõmbuma.

Aga kas Eestimaal on sul ka mõni koht, kus on hea olla?
Hiiumaal Kõpus on selline paik. Olen tõsine linnalaps ja mul polnud kunagi olnud suvekodu, ainult teatrite puhkekodud. Lõpuks ostsin endale oma koha. Isegi paat oli mul vahepeal kalalkäimiseks. Juba noorest saadik olen isaga püüdmas käinud ja koos on tundide kaupa Peipsil istutud. Suitsetan seal lesta ja ahvenat.

Kas sa retseptiraamatuid ka vahel vaatad, et ideid saada?
Ei, ei vaata.

Miks siis?
Ei julge vaadata. Noh, mulle see gurmaani asi tegelikult meeldib, aga selleks on vaja rahulikumat elustiili. Mõtle, kui kokandus tõmbab mu täitsa endasse, mis siis teatrist saaks?

Romani kohauhhaa

1 terve roogitud ja puhastatud koha
paar porgandit
väike törts suhkrut
paar loorberilehte
paar kartult
porrut
sibulat
tilli
pipart
soola

1 Tõsta pott tulele ja kui vesi keeb, pane kala tervelt sisse.
2 Kui koha on peaaegu pehmeks keenud ning puljong tundub valmis olevat, tõsta sisse juurviljakuubikud ning loorber.
3 Kui juurviljad on peaaegu pehmed, maitsesta suppi soola-pipra-suhkru ja tilliga.
4 Tõsta kala ettevaatlikult supi seest välja ning puhasta liha kala küljest lahti. Vala liha patta tagasi ja asu suppi sööma.

Comments are closed.