Piletid saadaval Piletilevi ja Piletimaailma müügikohtades:

armastus-ei-hüüa-tulles

Postimees: Vaimukas ja südamlik teatriõhtu Ohtus

suveunistused«Suveunistused»: boheemlik raamatukunstnik Robert (Veikko Täär) ja muinasjutuline Belle (Nele-Liis Vaiksoo).

Eesti suvede tõeline ime seisneb vabaõhumuusika ja -teatri külluses. Igale maitsele jagub valikuvõimalusi, igal õhtul on kusagil etendus või kontsert, jõua vaid kohale.

Vabaõhuteatri suhtes on mul eelarvamus olnud: publiku võitmiseks tuleb teha kas labast palagani, nabani naerutada või lavastada (rahvus)eepilisi panoraame. On aga üks mees, kes on tõestanud, et suveteater võib olla ka läbinisti kammerlik ja seejuures vaatemänguline.

See mees on Roman Baskin. Olen näinud tema käe alt tulnud Shaw’ «Südamete murdumise maja» Käsmu meremuuseumi verandal, O’Neilli «Iha jalakate all» Kurgjal, Maughami «Ringi» Alatskivi lossi terrassil. Kõik kolm on nii lavastuslikus kui ka mängulises mõttes pärlid. Pandagu tähele, et Roman Baskin võtab materjali klassikutelt.

See tähendab kvaliteeti. Tekstis peavad juba sisalduma võimas intriig, eredad karakterid ja – mis Roman Baskinile eriti oluline – vaimukas, dünaamiline dialoog. Klassikaline intriig Keila lähedal Ohtu mõisa metsistunud pargi veerel, umbekasvava tiigi kaldal etenduv «Suveunistused» jätkab loetelu.

Sööri tiitliga Alan Ayckbourn, kes oma esimese näidendi kirjutas kümneaastaselt ja on praegu maailmas üks enim mängitav elav autor, kasutab «Suveunistuses» klassikalist intriigi loomise võtet, põimides reaalse ja muinasjutulise süžee, mille tulemuseks on nii situatsioonikoomika kui ka erinevast keelekasutusest ja piiriületustest tõusev pinge.

Reaalses süžees on näidendist näidendisse kanduv ayckbournilik abieluline segapuder ja põlvkondadevaheline konflikt. Sain sellest esmakordselt aimu, kui 1980ndate esimesel poolel lavastas Irene Tiivel Tallinna Inglise klubis «Normanni vallutuste» triloogiast ühe näidendi «Lauakombed» («Table manners») – mõistagi, inglise keeles. «Suveunistused» algab samuti perekonnakomöödiana.

Inglise keskklassi perekonna maamajas Londoni lähedal redutab võimuka Chrissie (Ülle Kaljuste) ja tema tuhvlialusest abikaasa Graysoni (Tõnu Kilgas) endine väimees, boheemlik raamatukunstnik Robert (Veiko Täär). Ta peab kohe lahkuma, sest mesinädalatelt on saabumas ta endine naine, Chrissie ja Graysoni tütar Amanda (Kleer Maibaum) oma uue mehe Sinclairiga (Margus Grosnõi). Robertisse on armunud Chrissie ja Graysoni teine tütar, 17-aastane Mel (Jane Kruus).

Roberti lahkumine lükkub edasi, sest tema ja teiste ellu siseneb Roberti pildilt maha astuv muinasjutuline Belle (Nele-Liis Vaiksoo), kes põgeneb oma koletisest kosija Baldemari (Mait Trink) eest. Näidendi sõlmituseks ongi Belle’i appihüüe, mida Robert esialgu ei mõista, aga kui Belle võtab oma sopranihäälega ühtäkki teise oktaavi do, siis jätkub näidend repliikide ja muusikaliste vahepalade tulevärgina.

Ayckbourni kaasautori, helilooja John Pattisoni laulud on kirjutatud inglise parima popmuusika vaimus (lihtsad hingestatud meloodiad, mulle meenus miskipärast kohe «Ooperifantoom»; muide, mõlemas teoses armastab koletis iludust!).

Hea näitlejaansambel Näidendi moraal on selge ja õilis: armastuse keel on luule ja laul, elu on proosa. Selle proosa – nagu Belle Robertile ka otsesõnu ütleb – halvim variant on aga Põrgu. Ayckbourni «Suve¬unistused», millest ei puudu selge allusioon Shakespeare’i maagilise «Suveöö unenäoga», pakub näitlejailegi suurepäraseid karakteriloome võimalusi.

Roman Baskin on kokku pannud hästi töötava ansambli. Romantilise natuuriga Robert Veikko Tääri esituses armub kord Belle’i ja lõpetab hoopis Meli leidmisega. Jane Kruus Meli rollis mängib hästi mässavat ja esimest armastust igatsevat teismelist.

Lavastuse täheks tõuseb ema Chrissie rollis Ülle Kaljuste. Kui palju nüansse ja registrivahetusi ta pakub, alates paaniliselt perekonda koos hoidvast pereemast kuni lipitseva seltskonnadaamini! Võrratu koht etenduses on see, kus Chrissie püüab Belle’iga samuti lauldes suhelda: see algab otsekui varese kraaksatus.

Kaljustele sekundeerib õnnestunult Tõnu Kilgas Graysoni kehastuses. Kiitmata ei saa jätta ka Kleer Maibaumi hüsteerilist Amandat, kes näidendi lõpus, käinud läbi Baldemari «paradiisi», naaseb oma toslemist mehe Sinclairi juurde inglina.

Lavastuses on nii farsilikke kui ka romantilisi stseene (näiteks Mait Tringi ja Nele-Liis Vaiksoo duett tiigil liuglevas paadis). Loo lõpus leiavad kõik üksteist.

Publik võib kaasa laulda näidendi üht juhtmotiivi: «Mu linnuke puuris laulis: siuts…» Vaatajad lahkuvad Ohtust teadmisega, et kui neist vanaks saades ka enam ühtegi piuksu ei tule, on nad kunagi ometi kogenud armastuse siutsu. Aga enne seda tuleb neil armastus ära tunda ja temani jõuda.

Arvustus

«Suveunistused» Alan Ayckbourn, John Pattison Muusikaline komöödia Tõlkinud Tõnu Oja ja Villu Kangur Lavastaja Roman Baskin Kunstnik Ann Lumiste Muusikaline kujundus Tõnu Naissoo Kontsertmeister ja pianist Peeter Konovalov Helimeister Neeme Jõgi Osades: Veikko Täär, Ülle Kaljuste, Tõnu Kilgas, Jane Kruus, Kleer Maibaum, Margus Grosnõi, Nele-Liis Vaiksoo, Mait Trink Esietendus Ohtu mõisas 12. juulil

Rein Veidemann

Comments are closed.