Piletid saadaval Piletilevi ja Piletimaailma müügikohtades:

armastus-ei-hüüa-tulles

Teatrimärkmik.blogspot.ee: Komöödiarõõm komöödiasõõmust

23.08.2009
P. R. Purje

MTÜ Kell Kümme lavastus “Aiapidu” (nähtud aiast)

Aeg-ajalt tekib mul kahtlus, et hästi kirjutatud komöödia valgustab inimolemust palju ehedamalt kui mõni sügav draama. Sellest hoolimata pole ma just kuigi tänuväärne komöödiapublik ja komöödia pole mu lemmikžanr. Hästi tehtud komöödiatükkidest pean aga lugu küll.

Alan Ayckbourni “Aiapidu” pole tekstina nägemismuljes teab-mis šedööver. Vähemalt aiaversioon jäi üksteisega õrnalt seotud koomiliste pildikeste reaks, kus publiku silme eest jookseb läbi hulk põnevalt algavaid süžeeliine, millest enamik paraku õhku rippuma jääb. Majas viibinuilt kuulsin, et nemad nägid väga terviklikku lugu ega mõistnud, miks mingit teist varianti veel vaja läks. Vaatamata dramaturgilisele nõrkusele oli lavastus väga täpselt pingestatud, huvi ja põnevusega jälgitav, tempokas ning naljakas lugu. Näitlejatööd on tabavad ja vaimukad, trupp mängib ühtlase ansamblina. Isegi need näitlejad, kes vahel üle mängima, labastuma kipuvad, suudavad selles tükis ja neis stseenides, mis ülemängimise võimalust ju pakkuda võiksid, jääda maitsekaks ja säravaks. Roman Baskin on suutnud ühe keskse osa mängimise kõrvalt olla ühtlasi ka kindla pilgu ja käega kõrvaltvaataja, komöödia peensused mängiva lavastajana täpseks ja teravaks timmida.

Üks lavastuse õnnestumisi on ka suurepärane ja pisut ootamatu näitlejavalik. Tegemist on andekate ja armastatud näitlejatega, kuid samas pole nende seas kedagi, kes pideva avalikkuse ees olekuga tüütuks oleks muutunud. Üle hulga aja on laval Liina Vahtrik, Pirjo Levandi, Mihkel Smeljanski ja väljaspool enda lavastust Hendrik Toompere jr; mitmed näitlejad kohtuvad lavapartneritena esmakordselt, seegi rõõmustab.

Kui katsuda määratleda aia-versiooni peategelast, siis pakuksin selleks Raivo Rüütli mängitud dr Giles Mace’i. Rüütel kehastas tossikesest petetud abielumeest muheda huumorivarjundiga, stiilselt ja nüansirikkalt. Kahju, et sedavõrd andekat näitlejat väljaspool Vana Baskini teatrit nii harva näeb. Ja kahju ka sellest, et Rüütel pole viimasel ajal saanud võimalust mängida midagi muud peale komöödiate. Potentsiaal on igal juhul olemas.

Tüki nauditavamad osatäitmised teevad kolm Toomperet – Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr ja Hendrik Toompere jr jr. Neist esimene Joanna Mace’i rollis suutis usutavalt välja mängida ka kõige jaburamad stseenid. Noorim Toompere lõi samuti toreda karakterosa, pannes publiku enesele kaasa elama ja tundma ning teenides selle eest publikumi ovatsioonid. Tema järgmisi lavasamme võib igatahes huviga ootama jääda. Hendrik Toompere jr, kelle kehastada oli romaanikirjanik ja poliitik Gavin Ryng-Mayne, ilmutas end aeda küll vähe, kuid oma isikupärase artistlikkusega tõusis ta üheks põnevaimaks osatäitjaks. Sisuka subretipaari moodustasid poodnikud Barry ja Lindy Love Eduard Salmistu ja Pirjo Levandi esituses. Kui Salmistu esitas jõhkrat ja pisut rumalavõitu poepidajat oma tavalistes värvides, siis Levandi pakkus tõelise üllatuse. Iga ta lavahetk sundis end jälgima, näitleja oli pidevalt pildis, isegi selliste tähelepanumagnetite nagu lapsed ja koer kõrval.

Huvi äratasid ka Liina Vahtrik Trish Piatti ja Marta Laan ta tütre Sally Piatti osas. Mõlema rollijoonised näisid põnevad ja paljutõotavad, kuid paraku kadusid nad pärast esimest vaatust aiast majja ja naasesid vaid kummardamiseks.

Üks lavastuse nauditavamaid hetki oli Roman Baskini-Teddy Piatti ja Ülle Kaljuste-Lucille Cadeau’ dialoog teises vaatuses. Tekstiliselt on tegu äärmiselt tühja, isegi labase stseeniga, kus kaks purjus ja teineteise keelt mittemõistvat inimest ringi jauravad ja siis telki ronivad. Kuid omaaegsetest kursusekaaslastest meisternäitlejad Baskin ja Kaljuste mängisid selle säravaks ja vaimukaks, nauditavaks ja naljakaks. Et seda suuta, peab olema kogemust, komöödianärvi ja meisterlikkust. Braavo! Braavot väärib ka sulnilt seatud kummardamistseremoonia, kus näitlejad rollist väljumata kahe mänguplatsi vahel ringi jooksevad, seejuures publikule lisanalju teevad ja muheda ülemeelikusega iseendeid ja vaatajaid lõbustavad. Pille-Riin Purje on oma raamatus Jüri Krjukovist täheldanud: “See on hea märk, kui näitlejad kummardavad särasilmsetena ja teevad lisanalju.” Särasilmsust ja lisanalju mahtus “Aiapeole” juba enne kummardamist. Tõepoolest just tänu näitlejasärale ja lustlikkusele tõusis see komöödiatükk kõrgemale rutiinilavastuse hallusest ja sundis enesele andestama mõningaid nõrkusi. Rõõm vaimukast komöödiast oli Ohtu mõisas igatahes nakkav.

Comments are closed.